Kõik läheb hästi, ma pole veel lõplikult õnnelik ega ka lõplikult rõõmus ega ka lõplikult naerusuine. Aga alati ei peagi ju lõplik olema, eks?

Kohtla-Järve tundus nii ilus sel päeval

elu ka

väike selfie 9A klassiga, sest käisime NG'd tutvustamas 

 

13. märtsil käisime teletornis ja peale seda teatris "Hamletit" vaatamas. Pean tõdema, et oli üks vinge nädalalõpp. 

 Vahepeal läksid ilmad soojaks.
ja siis oli väga raske ikka oma mantliga ringi joosta. Praeguseks on ilmad jälle jahedamad ja lootus kevade peatsest tulekust ka veidi hääbunud. Aga mis siis ikka, küll ta tuleb.
Aga ilmad olid küll väga ilusad.
Ja ma ei tea (võib-olla pole ma lihtsalt ülejäänud Eestiga kursis) ühtegi ilusama taevaga kohta kui Pürksi.

See on siis järjekordne pühapäev enne Pürksi minekut. 

See, mu õla tagant piiluv tegelane, on mu õde.
Kui loendada, mida/keda ma igapäevaselt Kohtla-Järvelt igatsen siis oleks tema minu napis nimekirjas kindlasti top3'es.

Ma ise ka ei usu, et seda ütlen, aga ma isegi veidike igasen oma eelmist klassi. Ikka võimas klass oli küll. 

 

Ma olen armunud Pürksi taevasse. Ja mul on nii kahju, et ma öist/hilisõhtust taevast pildistada ei saa.
(see pilt mu postituse alguses on ka tänasest)  

Ja sellest on ka kahju, et mu telefoni kaamera lihtsalt ei suutnud virmalisi jäädvustada. Aga siin on Gerda tehtud pilt virmalistest kell 1 öösel Vanadekodu (ühika nimi just sayin') rõdult.