Saturday, March 1, 2014

Nobody is going to save you

Nii, olen laisk. Ma tean. Vabandust.

"Uus aasta, uus mina!" 

Ei, ma olen ikka veel samasugune. My friends think they've lost me but I'm still the same.
Jaanuar on mul täitsa meelest läinud, kohe üldse ei kujuta ette, mida ma tegin. Jaanuaris tuli selline lumi maha, et anna minna. Joonistasin palju.. Viimaselajal üldse joonistan palju. Ma ei tea, mis mul viga on. Kirjutan ka, mingeid suvalisi tekste, mis ei oma mitte mingisugust tähtsust teiste inimeste jaoks. Need on enamasti sellest, kui tüdinenud ma pidevast rutiinist ja üksluisetest inimestest olen. Aga ei, meil siin ju kõik toredad, head, parimad. Jaanuar oli sellepärast ebamugav, et klassis on tekkinud jälle mingid vastasseis ja see ajab mind veidi rööpast välja... Aga saan hakkama vist.
Veebruaris käisin Emma sünnipäeval. Kui mäletan õigesti siis oli see 1.-2. veebruar. Normaalne koosistumine oli isegi, kui aus olla. Lühidalt öeldes vaatasime õudukat, sõime kapsast, mängisime GTA 5'te. Magama jõudsime umbes poole seitsme aeg, magasime kolmekesi ühes voodis (Meelisel oli uhke, sai kahe tüdruku vahel magada). Hommikul läks kiireks, sõime paar pitsat. Sain autoga linna ja juba jooksingi bussile.
Perega käisime Kiviõlis ja Pannjärvel üks nädalavahetus. Õed käisid suusatamas.
Sõbrapäev oli OK. Egas polegi sellest midagi rääkida. Awkward oli, sain shokolaadi isegi, klassiõdedelt (ohoh).
24 veebruaril toppisin kleidi selga ja nägin välja nagu tüdruk. Kleit oli sinine, polnudki must. Aga noh, kleit oli tumesinine nii, et... Jah. Käisin klassiõel külas ka, mitu korda, sest ta taastus operatsioonist. Nüüd on juba koolis tagasi.
Olen kolm päeva hommikul jooksmas käinud. Liitusin küll grupiga "100 päeva hommikujooksu" kuid ma ei usu, et 100 päeva suudan vastu pidada. Täna juba ei näinud, et tee on libe ja järgmisel hetkel embasin asfaldit.. Jalg on veidi paigast ära ja käed natuke katki aga eks homme läheb siis kõndima hommikul. Siis saab ühe hea metsaringi teha.
Katsed on tulekul. Ma teen 10'sse kooli katsed (ei, ma ei ole hull.. okei, võib-olla natukene). See arv vist iseloomustab suurepäraselt kui väga ma siit ära tahan. Ehk siis läheneb täielik õppimine ja katsete lõpuks olen vist väga läbi. Tavaliselt tehakse ikka paari-kolme kooli katsed. Aga küll ma hakkama saan, küll ma kuhugi saan.

Olgu, see on kõik. Niigi venis pikaks. Lisan veel pildid ka




            Kes ütles, et Kohtla-Järve on kole linn?

          Hommik...






- A. 

No comments:

Post a Comment