Kohtla-Järve - Tallinn - Tartu - Kohtla-Järve

hey,

 14 märts käisin Tallinnas katsetel. See ei läinud eriti hästi. Sisse arvatavasti ei saa, vestlusele ammugi mitte.

 16. märtsil sõitsin Tallinnasse tagasi, kordasime tädi ja ta sõbrannaga veel hiliste öötundideni matemaatikat ja siis rändasin ühiskatsetele hommikul. Ühiskatsed on rasked, ausalt on. Minu jaoks olid igatahes.
 Õhtul sõitsin Liisi juurde Tartusse. Kaare peatuse juures buss valgusfoori pärast peatus, ma jooksin ette ja palusin, et ta mind välja laseks. Lugesime siis 3...2...1, ta avas uksed ja ma jooksin oma 3-5kg'se kotiga välja ja jooksin kuni valgusfoorini. Jõudsin Liisi juurde ja õppisime veidi.
 17. märtsil olid Miina Härma katsed. Matemaatika oli selline keskmine, inglise keel oli suhteliselt raskevõitu ja eesti keelt ei olnudki. Kindlasti lihtsam, kui Tallinnas.
 18. märtsil olid Jaan Poska gümnaasiumi katsed. Lihtne oli, väga palju loogika küsimusi oli ja "Kes oli Jaan Poska?" "Mis linn oli Hansapealinn?" "Missuguse sõja järgi on tehtud Detsembrikuumus?" Jne. Hästi palju silmaringi küsimusi ka, ausaltöeldes. Sain vestlusele!
 19. märtsil olid Kristjan Jaak Petersoni gümnaasiumi katsed ja ma oskasin matemaatikas peaaegu kõike. Inglise keeles samuti. Eesti keeles kah. Kuigi katsete ajal olen ma väga palju hakanud kahtlema oma eesti keeles. Võib-olla on see mu keskkonnast. Kurat seda teab.

Vaba aeg Tartus: Enamus ajast töllasime linnas ringi. Kaks ööd olin Liisi pool ja siis kolisin Emma poole. 21. märtsil oli foorumi kokkutulek. Alguses seisime suudlevate tudengite ees nagu idioodid aga hiljem liikusime piljardit mängima. Mängisime tunnikese ja siis läksime sööma. Peale söömist saatsime ühe tüduku bussile ja siis ma lahkusingi juba. Tagasiside: Nii tore oli kõiki näha, ausalt.
Peale seda läksin Emma poole, seal vaatasime mingit õudukat ja istusime terve öö üleval. Laupäeva lõunal sõitsin koju.
Tegelikult jäin tartus veidi haigeks ka. Kõik algas kurguvaluga, selle sain välja ravitud aga siis tuli nohu... Ja nüüd olengi veidi tõbine, aga saan välja ravitud küll. Palju teed ja voodi on mu parim sõber.

Sain vestlusele! :)

silmad jne

- Agnes

Nobody is going to save you

Nii, olen laisk. Ma tean. Vabandust.

"Uus aasta, uus mina!" 

Ei, ma olen ikka veel samasugune. My friends think they've lost me but I'm still the same.
Jaanuar on mul täitsa meelest läinud, kohe üldse ei kujuta ette, mida ma tegin. Jaanuaris tuli selline lumi maha, et anna minna. Joonistasin palju.. Viimaselajal üldse joonistan palju. Ma ei tea, mis mul viga on. Kirjutan ka, mingeid suvalisi tekste, mis ei oma mitte mingisugust tähtsust teiste inimeste jaoks. Need on enamasti sellest, kui tüdinenud ma pidevast rutiinist ja üksluisetest inimestest olen. Aga ei, meil siin ju kõik toredad, head, parimad. Jaanuar oli sellepärast ebamugav, et klassis on tekkinud jälle mingid vastasseis ja see ajab mind veidi rööpast välja... Aga saan hakkama vist.
Veebruaris käisin Emma sünnipäeval. Kui mäletan õigesti siis oli see 1.-2. veebruar. Normaalne koosistumine oli isegi, kui aus olla. Lühidalt öeldes vaatasime õudukat, sõime kapsast, mängisime GTA 5'te. Magama jõudsime umbes poole seitsme aeg, magasime kolmekesi ühes voodis (Meelisel oli uhke, sai kahe tüdruku vahel magada). Hommikul läks kiireks, sõime paar pitsat. Sain autoga linna ja juba jooksingi bussile.
Perega käisime Kiviõlis ja Pannjärvel üks nädalavahetus. Õed käisid suusatamas.
Sõbrapäev oli OK. Egas polegi sellest midagi rääkida. Awkward oli, sain shokolaadi isegi, klassiõdedelt (ohoh).
24 veebruaril toppisin kleidi selga ja nägin välja nagu tüdruk. Kleit oli sinine, polnudki must. Aga noh, kleit oli tumesinine nii, et... Jah. Käisin klassiõel külas ka, mitu korda, sest ta taastus operatsioonist. Nüüd on juba koolis tagasi.
Olen kolm päeva hommikul jooksmas käinud. Liitusin küll grupiga "100 päeva hommikujooksu" kuid ma ei usu, et 100 päeva suudan vastu pidada. Täna juba ei näinud, et tee on libe ja järgmisel hetkel embasin asfaldit.. Jalg on veidi paigast ära ja käed natuke katki aga eks homme läheb siis kõndima hommikul. Siis saab ühe hea metsaringi teha.
Katsed on tulekul. Ma teen 10'sse kooli katsed (ei, ma ei ole hull.. okei, võib-olla natukene). See arv vist iseloomustab suurepäraselt kui väga ma siit ära tahan. Ehk siis läheneb täielik õppimine ja katsete lõpuks olen vist väga läbi. Tavaliselt tehakse ikka paari-kolme kooli katsed. Aga küll ma hakkama saan, küll ma kuhugi saan.

Olgu, see on kõik. Niigi venis pikaks. Lisan veel pildid ka

            Kes ütles, et Kohtla-Järve on kole linn?

          Hommik...

- A.