ma ei tea enam
kuidas olla
või kas üldse olla
kõik ju tegelikult on hästi
kõik on korras, tegelikult
ausõna ma olen täiesti
faking
korras omadega
aga ma lihtsalt ei tea
kas ma teistega ka korras olen
et noh et
ah ma ei tea ma ei taha kellegagi olla
kõige vähem tahan ma üksi olla
ma tahaks lihtsalt olla
lihtsalt kest, ilma hingeta, ilma tunneteta
sest persse need tunded
need rikuvad ju kõik ära
sa ei saa objektiivselt mõelda kui sul on kasvõi
ÜKS
pisitilluke
tunne sees
sa lihtsalt lähed selle tunde järgi
aga ma ei taha enam minna selle tunde järgi
sest ma ei taha oma suhteid ära rikkuda
ja ma ei taha öelda lahti neist,
keda armastan
kellest hoolin
või kes võib-olla
minust ka hoolivad
ja mind ka armastavad
kui see enam võimalik on
aga vist pean jälle
varsti
sest tunne ju ütleb et
agnes
lase lahti
neist inimestest
tee neile hauget kurat võtaks
tee endale haiget kurat võtaks
praegu reaalselt kaotaks pigem ziletti randmesse ära
sest see ei teeks sellist valu

kust kurat tuleb üldse kahetsus
ja see lõputu tühjus
ja kust see kuradi kurbus küll tuleb ja mis kuradi mõttes
mis kuradi mõttes seda rohkem on
kui õnne
mida kuradit, elu
mida kuradit
miks ma üldse siin maailmas olen
miks üldse inimene eksisteerib
mis
kurat
mu
mõte
on
ei, mind ei koti see kuradi elu mõte
kõik küsivad selle järgi
ahah jah mis on elu mõte
fuck's sake
mis on meie mõte
mis on ah?
noh
jah paljuneda aga what the fuck next
mida kuradit ma nüüd edasi teen
kui ma sünnitan inimese maailma
ja lasen tal elada
seda sama kuradi sitapead elu
lootes küll samas, et äkki
äkki
tal läheb paremini
miks keegi üldse teeks kellelegi nii

kunagi koolis kutsuti mind abordijäänuseks
nüüd ma tahaks, et neil oleks õigus olnud

jah elu ei pane sind kunagi läbi elama rohkemat, kui sa suudad vastu võtta
okei aitäh ma tean aga kas sa pead siis volüümi maksimumile panema?
ma mõtlen et nagu
võta vaiksemalt palun
palun
võta
vaiksemalt
ma varsti enam ei jaksa endale selgeks teha
et minuga on kõik korras
ja minuga on kõik hästi
kui see sogane mõtete võnkumine
mul pea valutama ajab
palun lõpp
palun uue algus
palun stop
palun
.

no ma ei tea
kas mul nüüd on hea või
on halb või
on mõlemat või
ei ole kumbagi
ei tea
loodan et mõlemat
nagu kuidas saab ühe nädala sisse mahtuda
oma kõrvaklappide katki tegemine
oma mantli rikkumine
üks ebaviisakas mees rongis
üks saamata stipendium
neli ei'd
nii palju erinevaid hilinemisi
ja läbikukkumisi
ja ununemisi
ja pisaraid
samal ajal
nii palju positiivseid sõnu
nii palju "agnes sa suudad seda" (sest iseendasse peab uskuma)
nii palju kirju
nii palju tööd
üks tore kogemus
kaks sünnipäeva
neli inimest, keda pole kaua näinud
kaks vilistlast, keda ainult näha tahakski
üks sõlmitud leping
üks õnnestunud töö
üks võib-olla

ah ma ei tea
paar aastat tagasi oleksin ma ainult seda esimest
"mul läheb nii sitasti tahaks nutta" poolt näinud
nüüd näen mõlemat
ja kohe palju toredam on ju
ei pea ainult stressama kogu aeg et appi
mis siis kui
ei ole mingit mis siis kui'd
on ainult mis millal ja jah
ei ole kuidas
on ainult kuidagi ikka
läbi seinte ja läbi tule
nii kaua ürita kuni enam mitte mingit võimalust ei ole
kui ei õnnestu isegi, kui kogu oma hinge annad siis
mis siis?
mis vahet sellel on
alguses on jah valus ja kurb aga mis siis
siis saab see,
et leiad midagi muud
kurat elu läheb edasi ju
mida vittu ma stressasin need 5 viimast aastat
miks ma oma elu küll raiskasin
alles nüüd ma saan aru, et see kõik oli nii vale
ja ma olin nii ebaõiglane enda vastu
kui arvasin, et olen õiglane
ja olen väärt seda kõike
ei
ei olnud
aga ikkagi oli see seal
kogu see valu ja kurbus
aga mis siis
vahel ongi
vaata
mul oli sitt nädal
aga mul oli samal ajal nii lahe nädal
vaata minevikumina
tee järgi,
raisk