Elu on nii huvitav olnud, et pole jõudnud kirjutadagi. *naer*
Ei tegelikult on päris vahva olnud. Ja samal ajal päris nõme ka. Kõike on olnud, samas ma pole kaua kirjutanud ka, seega päris iseenesestmõistetav.
Varsti saab nädal vaheaega läbi. Jumal tänatud. Kui ma ei peaks seda siin veetma, siis oleks kõik ju korras. Mitte, et mulle ei meeldiks kodus olla... Aga ma ei tea enam, kus kodu on. Kas kodu saab olla kuskil, kus kõik mida sa tunned, on pidev ärevus?
Nii palju on vahepeal olnud, et mõttetu on kirjutada sellest kuidagi. Minevikust on mõttetu kirjutada, tulevikku kardame me enamus ja olevikus vist ongi kõige parem. Tegelikult isegi ei ole ja naljakas on see, et paljud magavad oleviku maha samal ajal oma minevikuvigades elades. Nagu näiteks jah, mina.
Jaanuari alguses oli suur motivatsioonitõus. Tahtsin kõike teha, ennast hästi palju harida, hästi palju jõuda ja nii edasi. Kahju, et need perioodid nii lühikesed on. Võib-olla muidu ma jõuaksin ka midagi ära teha mitte lihtsalt ühel hetkel ei jätaks seda kõike saatuse kätesse. Võib-olla siis ma saaksin omale midagi ägedat ette valmistada... Aga jah, nüüd on mul jälle tahaks-kogu-elu-maha-magada periood. Ja oi, ma olen selles perioodis kuradi professionaal.
Viimaselajal väärtustan kuidagi rohkem hilisõhtuseid jalutuskäike, teed, soojust, hubasust, kodutunnet, inimesi. Eriti palju väärtustan inimesi. Olen hakanud märkama kui imelised on inimesed, kellest ma igapäevaselt ümbritsetud olen. Kuidas kurat ma küll nende tähelepanu ära olen teeninud...
