*lemmikrida su lemmiklaulust*

Hey.
Vabandust, et kaua kirjutanud ei ole. Mul on olnud nii palju aega ja võimalust kirjutada ja ma olen paar korda siia isegi tulnud, et midagi üles kirjutada teile lugemiseks, mu kallid lugejad. Probleem on selles, et ma pean hetkel eraldi päevikut enda jaoks. Seda ei ole internetis, kirjutan käsitsi nagu headel vanadel aegadel.
 Ma ei tea, mida te ootate.

 Ma võin ju kirjutada teile, et mul on hästi läinud aga ei ole. Vaheaeg - jess, nüüd võib ükskõik mida teha ja ükskõik kui kaua üleval olla, sõpradega õues käia, mida iganes! Käige kuradile. Ma olen terve nädala maganud. Reedel käisin jah Tartus - see oli vist üle pika aja üks normaalseid päevi ka. Noh, kuidas võtta. Kelle jaoks normaalne, kelle jaoks hullumeelne.

Ma isegi ei tea, millal ma viimati kirjutasin igatahes ma tean, et see oli väga kaua aega tagasi. Nii kaua aega tagasi et ma isegi ei mäleta, mida ma kirjutasin ja ei vaeva ennast isegi vaatama... Oma enda blogi.

Ma olen viimaselajal veidi teistsugune olnud. Hakkasin aru saama, et tegelikult see ei ole nii tähtis, milline ma olen, kuidas ma olen, mida ma inimestele ütlen ja mille enda teada jätan, kuidas käitun... See ei loe midagi. I don't belong, I just can't fit in no matter what you know. Sometimes it's hard.. but you know, what ever. That's how I am. Sest... kui olen vakka, proovin kõike endale hoida, võivad nad mu peal tampida nii, kuis jaksavad ja kui ühel hetkel otsekohene olen siis olen kohe "Ego ja silmakirjalik, kellegil pole sind vaja" Make up your fucking mind. Kes sa oled? Et mulle öelda, et kellegil pole MIND vaja? ja mis siis kui ei olegi? kas see on sinu probleem? Vaevalt. Neile meeldib, oi kuidas meeldib nokkida nii kaua, kuni inimene otsekoheseks muutub, et saaks JÄLLE millegi pärast süüdistada. Ma olen nii väsinud, vä-si-nud.

MAIN PÕHJUS MIKS MA BLOGIN:

Ma hakkasin viimaselajal mõtlema sellele "täiskasvanuks saamise vanusele". Ma leian, et see on nii vale. Mõned inimesed on 18-aastaselt samasugused, nagu nad olid 14-aastaselt, samas kui mõned 15 aastased on nii täiskasvanulikud, et nende kirjutamise ja ellu suhtumise võib täielikult sassi ajada ühe täiskasvanuga. Mida ütleb vanus? See on lihtsalt number. Number ei defineeri seda, kui palju mul elutarkus on. See defineerib mu sünniaega. See näitab kui noor ma olen, kui palju mul veel aega aga see ei näita seda, et selle 15 aasta jooksul olen ma ikka veel loll, naiivne ja mitte valmis täiskasvanu eluks. Öeldakse, et kõik arenevad erinevalt. Kuidas saadakse siis öelda, et 18-aastaselt oleme me kõik küpsed? Mõned on varem ja mõned on hiljem. See ei ole ju nii, et 18-eluaasta hommikul ärkad ja öö jooksul on käinud mingi klõps mis on su täielikult täiskasvanuks ümber teinud.
Niisiis ma ei tea, kuhu ma jõuda tahan. Vist selleni, et vanus ei ütle midagi. Minu jaoks igatahes mitte.

Rääkites kooli hinnetest siis... Ei, ei ja veel kord ei. Mingi number ei ütle mulle, kui tark ma olen. Mingi number ei ütle mulle, kui hästi ma teemast aru saan. Mingi number ei defineeri mu tarkust. Ja mingi test kohe kindlasti ei ütle mulle, kui intelligentne ma olen. Kuidas saab üldse kõigile maailma inimestele teha ühe ja sama testi, mõõtmaks nende intelligentsust kui me KÕIK oleme erinevad? Ma ei mõista. Lõppuselõpuks, tulevikus ei küsita mis hinne sul teatud aines oli. Sult küsitakse kas sa oskad seda. Neid ei huvita su tunnistuse hinded, uskuge mind, need võetakse alles viimasel hetkel välja, need on viimased otsustajad. Kuidas inimesed aru ei saa?

Öeldakse, et meie haridussüsuteemiga pole midagi valesti. Siiski näen igal pool depressioonis, stressis teismelisi kes ei suuda enam selle õppimiskoormusega olla ja lõpuks annavad alla. Don't you dare to tell me it's okay. Okay I'm done.

Võite ise teemasid välja pakkuda edasiseks... Ma enam ei tea. See, mida ma kirjutasin võib olla kas täielik nonsense või siis tõsi. Ise otsustate, kumb.

-A 

Hell is only in your mind

Hey

Nüüd algas siiis koolivaheaeg. Mul on see nii hästi ära korraldatud kõik. Olen poole ööni üleval, ärkan kell 3 päeval ja jooksen trenni. Repeat.
Olgu tegelikult ei taha, et nii rutiine oleks see kõik aga tõesti, mitte midagi muud pole teha. I have no friends. Ja keegi eriti ei kutsu välja ka.. Olgu, mitte keegi ei kutsu välja. Ja ma olen aru saanud, et ennast mingitesse gruppidesse trügimine ei tasu samuti ära. Keegi võiks lihtsalt õue kutsuda, kasvõi Toila v Jõhvi või Ahtme või Iidla, ei huvita kuhu, ma tahaks lihtsalt kellegiga õues käia. Täiega mõnus oleks kellegiga kahekesi, lihtsalt rääkida ja paksuks süüa või ma ei tea olgu, ma ei hellita lootusi. :D
Aga jah, viimaselajal olen suht palju teinud. Laup. õhtul sõitsin Tallinna ja bussis nägin tuttavat. Tema ja ta sõber läksid muidugi Rakveres juba maha, mina jõudsin Tallinna ja läksin tädi poole. Jõudsime süüa ja rääkida veidike, siis läksime magama juba, hommikul oli varajane äratus.
Pühapäeval läksin siis YFU Valimispäevale. Alguses veits pabistasin, aga olin kõigist blogidest juba lugenud, et see pole midagi, mille pärast pabistada. Ja sain kinnituse ka, sest me naersime väga palju.. Ja sõime :D :D :D See on tõsi, et yfukatele meeldib söök. :D Tore päev oli, lõpuks oli ka vestlus lapsevanematele ja pool intervjuust läks naermisele ja maha rahunemisele. Õhtul ma enam väja ei saanud, seega jah, istusin põhimõtteliselt kodus. ugh.
Täna ärkasin kell kolm ja tegin ennast korda, et trenni joosta. Nüüd mul 5x nädalas trenn. Suhteliselt armas jap. Peale trenni olin erinevate inimestega õues, siis tulin koju ja here I am.
AH JAA, täna sain valimispäeva vastuse ka, ja see oli JAH. Ma ei tea, tantsisin ringi mööda korterit (ei soovita mind tantsimas vaadata, mu keha ei liigu üldse hästi). Ja muidugi õnnestus mul klaas ka maha ajada. :D Aga jah, ma olin jumala õnnelik.

AGA nüüd ma lõpetan. Kell on nii palju.

- Agnes

   Mul on nii kiire olnud, et pole jõudsnud siia eriti midagi postitada.. Jällegist. See nädal olen põhimõtteliselt jamanud taotluste ja passipiltidega. Trenn jäi kolmapäeval ära.. õigemini ma ei jõudsnudki sinna. Neljapäeval käisin passipilte tegemas ja Kairit tõi mu "minu loo" ära, mis oli temast väga armas muidugi. Peale seda väike olemine Daniiga ja siis jooksin isa juurde. Sealt sain tulema alles mingi kell pool 10.

   Eile jäi esimene tund ära ja teisse ma ka ei jõudnud, kuna magasin sisse. Peale kooli jooksin koju, pakkisin asjad kokku ja siis poiste poksitrenni vaatama. Suht lahe oli tegelikult. Kohe, kui asi kaklemiseni jõudis helistas mu isa ja ütles, et mul on vaja temaga kokku saada. Seega pidin enne kaklusi ära minema.. damn. Aga jah, käisin tema poolt läbi ja jooksin bussile. 

   Trenn oli suht norm... Kätekõverduste ajal, mis on minu jaoks raketi teadus e. ma ei oska neid, seisis treener terve aeg minu juures ja kohe kui kätekõverdustes pausi tegin sain karistada. Venitamine oli valus. Väga valus, ma ei tea, need lähevad iga trenniga aina valusamaks. Peaks kodus ka veidi venitama hakkama. 

   Peale trenni kulgesin koju ja olin paar tundi netis. Korraga tuli suur unekas peale ja ma lihtsalt kukkusin voodisse ja jäin magama. Magasin kella kaheni hommikul ja siin ma siis olen - pole mitte midagi teinud peale AHS'i vaatamise ja granaatõuna koorimise. 

(vabandan piltide kvaliteedi pärast) 

- A

Our minds are troubled by the emptiness.

Jälle on suur vahe sisse tulnud.. Peaaegu kuu aega.

4. juuli - õe sünnipäev. Olin ta sünnal põhimõtteliselt ainult sellepärast, et näomaalinguid teha, pildistada ja süüa. Aga lõpus läks huvitavaks, kuna hakkasin Wii's (vist) oma õe sõpradega boximist mängima (nad on 6-7. aastased). Päeva lõpus läksin Inxuga õue.

! Ma ei kirjuta enamus päevadest, kuna ma olen enamus ajast olnud Inxuga. !

13. juuli - Sõitsin hommikul kohe Pärnusse, õdede ja Sirje juurde. Olin seal kuni 16. juulini. Pärnus käisin teatris, Sõime ühe korra Steffanis ja ühe päeva tegime mu sünna shoppamist. Üks kord sai ka rannas ära käidud, õega ujusime veidi.

16. juuli - Tulin tagasi Pärnust ja liikusime Inxuga Meelisele vastu bussikasse. Ootasime mingi üle poole tunni teda seal aga lõpuks ta tuli. Hakkasime jalgsi Järve poole kõndima ja mida kõike me ära ei teinud... Käisime silla all, ronisime mingist kallakust üles autotee peale selle asemel, et kõnniteelt minna, käisime maisipõllul.

 Ta otsis jäätist.. ja laulis "Depressiivsed Eesti Väikelinnad" üle terve poe.

 Ronisime sillal..

17. juuli - Mu rahulik sünnipäev vaid kallimate seltsis. Alguses olime minupool, Heleri ja Kairit suht häbenesid Meelisega suhelda. Põhimõtteliselt sõime ja chillisime niisama.
Hiljem läksime linna ja õhtul saime (mina ja Inxu) Martiniga kokku.

18-20. juuli - Konjus jällegi.. päeval sõime, olime netis ja naersime niisama, öösel olime rannas, ujusime, püütsime laineid, uppusime, saime kividele kukkudes haiget, paanitsesime Heleriga, et meie asjad on ära uhtunud... ja nii edasi.

Ja eile siis olin enamuse päevast kodus, õhtul oli teatrietendus... Alguses käisime Eve juurest läbi ja soovisime sünnipäeva puhul õnne ja siis läksime teatrit vaatama Kukruse mõisa kõrvalhoonesse... See etendus oli super, lõpus ei suutnud ma pisaraid tagasi hoia, nutsin oma 10 minutit seal.

***

-Agnes.

I know something You don't know.

Hey.. appi.

Vabandust, et kõik selle unarusse olen jätnud, aga on suvi.. ja ma tegelikult ka ei taha seda maha magada. Rääkides siis minevikust.. 3-4. juuni käisime klassitripil Hiiumaal. Kohe kui Hiiumaa mandrile jõudsime, hakkas pihta meie pikk ekskursioon mis lõppes sellega, et me käisime rannas ja jõudsime siis oma ööbimiskohta. Me ööbisime tünnides. Jah, tünnides. Aga superlahe oli siiski. Alguses olin enda "tünnis", aga mu toakaaslased tahtsid magada seega ma kolisin ümber Inxu ja Kaidi poole, kus siis istusime neljakesi, sest Marija oli ka. Alles kell 5 jäime magama.. meeleolu oli super. Järgmine päev ekskursioon jätkus, siis praamile ja koju..

Peale seda oligi kooli lõpp. Kolmapäeval oli kohe koosolek (9'date klasside lõpetamise kohta) ja siis trippisin Tartus paar päeva. Loodan, et saan suve jooksul sinna ikka kauemaks tagasi ka... Aga jah, tagasi tulin koosoleku ajaks jällegi. Üldse ongi olnud koosolekud ja sõpradega väljas olemised..

Ühel päeval, kui Sirli samuti siin oli, läksime ööseks Heleri poole.. Vahtisime niisama tühja, sõime (päris palju), vaatasime Heleri sarju ja kuulasime mussi. Järgmine päev koju minna oli päris "I will never have a boyfriend" tunne, kuna: juuksed püsti ja mustad, meiki peal ei olnud, suur kott käes ja nägu oli nii väsinud... Aga jah, see päev olime ka sama seltskonnaga :)

Hakkangi vist jõudma 9'date klasside lõpetamise juurde.. 20. juunil läksime kell 12 juba kooli ja kaunistasime/tegime proovi/niisama tõmblesime. Mingil hetkel kerisid kõik koju, riideid vahetama või midagi seesugust. Muusika valimisega oli probleeme ja kõik lõpetajad tulid 1 tund varem kohale... ja mina muidugi istusin seal nagu mingi juhmard, mikrofon käes, just olin laulmise lõpetanud (Heleri kuulas ja naeris). Läksime vahetasime riided ära ja kobisime saali. Istusime seal mingi 40 minutit ja siis see kõik algaski.

Kõik oli ilus ja läks plaanipäraselt, mina olin täiesti rahul, ma ei tea, kuidas teistega.

23. juunil oli Elise sünnipäev. Poole tee peal sinna mõtlesime Kairiti ja Annikaga, et sulame ära sinna tee peale (eriti mina) ja siis tuli Hegne oma emaga ja päästis meid. Sünnipäev oli tore, välja ei jäänud jällegi tüngakõned, palju süüa ja suur tort. Õhtul saime koju jällegi Hegne vanematega.

Kairit jäi minupoole, tegime omale väikese mõnusa öö õudukate ja pitsa  seltsis. Hommikul ta lahkus ja mina magasin edasi.. terve päev olin kodus täna ja lugesin või istusin arvutis, enesetunne on halb, tervis veel halvem.

Loodan, et homme on parem ja saan jälle välja.

- A

I would die for you

Nüüd tuleb üks pikk postitus muusikakoolist, kuna täna ma siis käisin seal ametlikult viimast päeva, viisin flöödi ära jne.. Kui sa ei viitsi mu mälestusest muusikakoolis lugeda, siis lahku.. kohe.

Mu Muusikakool.

Ma läksin sinna vist 2007'l aastal. Kõik tundus põnev, siis me olime veel vanas majas. Kõik oli uus ja nii edasi. Mäletan, kuidas mingid vanemad tüdrukud jooksid õpetaja poole ja küsisid, mis nad eksamihinneteks said.. Mäletan, kuidas me tundides alati vastasime, üles tõusime jne.. Ühel päeval toodi õpsile mingi läpakas või arvuti vms. Ja sellel oli mingi taustapilt, kus peal olid kalad, mis ujusid. Järgnevad pool tundi möödusid kalu vahtides ja naerdes. Me laulsime ka, suhteliselt palju tol ajal.. erinevalt viimastest aastatest.

Mu esimene või teine flööt oli selline suur kohver. Ja siis, kui mul parajasti tundi ei olnud või ootasin tunni algust, siis me teisel korrusel diivanite peal mängisime alati poiste ja tüdrukutega, et mu kohvris on raha ja nii edasi, igasugust pulli tegime. Mäletan veel seda, kuidas meid klassist vahel välja saadeti, kuna naersime liiga kõvasti.. õpetaja saatis rahunema meid.. ja kuidas seal üks poiss meile vahepeal spritet ja igasuguseid teisi asju andis juua ja lõbustas, et meil ainult igav poleks.. :D ma ei mäleta eriti kahjuks neid aegu, ma ei mäleta eriti isegi oma sisseastumis katseid, aga ma tean, et ma pidin mingit rongsesõitu laulma vist.

Mingil aastal kolisime me teisse majja ümber, kõik oli jälle nii uus. Sellest ajast mäletan ma ikka vägagi palju.. näiteks solfi tunde, kus me kõik naersime ja rääkisime, jõudsime õpetaja ka naeruni viia vahepeal. Solfi õpetaja on üldse tore, vahel väga kuri :D Aga ma mäletan, kui ma nii solvusin, et klassist välja läksin ja ukse kõmakaga kinni lõin.. õpetaja ei olnud just kõige õnnelikum selle üle. Nii mõngi kord visati mind tunnist välja, sest ma rääkisin liiga palju. Aga juhtub ju, või mis?

Flööditundidest mäletan nii palju, et mu esimene õpetaja ei olnud üldse karm, ta oli tore, rõõmsameelne ja naeratas kogu aeg. Ja ta õpetas väga hästi. :)
Kontsertmeister vaheldus mul, eriti ei mäleta ma esimest.. aga ma mäletan Asta Jugaste't. Ta võis olla karm ja terav kuid samas alati, kui me leppisime enne konterdi aja kokku, et asjad uuesti läbi mängida või üldse harjutada, sain ma tibakese targemaks ja teadsin paremini, kuidas asju meelde jätta või paremini mängida.
Teine flöödi õpetaja tuli meile siis, kui esimene koolist lahkus.. Alguses oli temaga raske harjuda, kuna olime ju kõik tegelikult harjunud eelmisega, aga ajapikku sain siiski harjutud. Ja tema õpetamistaktika on väga hea.. Nii kahju on lahkuda muusikakoolist.

Orkestrites oli alati lõbus. Meie õpetaja on otsekohene aga nii naljakas, et ma tõesti ei tea.. ja orkester tekitas mingi hea sooja tunde sisse, lihtsalt inimesed tulevad kokku ja mängivad oma pille. Isn't it amazing? Minu arust oli see tunne nii hea. Mäletan, kuidas ükskord käisime kuskil.. Sillamäel vist esinemas, Ja me läksime sinna vist mingi 4 tundi varem. Ja kui lõpuks lavale jõudsime, lihtsalt istusime ja mängisime ära. Ja see oli nii mõnus, no ja siis, et oli vähe inimesi, me teadsime, et oleme parimad ja sellest täiesti piisas.

Enne muusikaajalugu alati rääkisime ja Liisudel oli mingi herilane lendab summ summ laul.. mida me naersime kogu aeg. :D Muusikaajalood ise olid vist ühed raskematest ja igavamatest tundidest.
ma lihtsalt mäletan nii hästi, kuidas me alati kontserdiks valmistusime.. milline sagin käis.. kõik jooksid ringi ja murestesid halliks ennast aga ikka läks alati hästi. Hetkel sellele mõelda, et ma tegelt ka tulin ära nüüd ja enam ei ühtegi kontserdi.. ei teagi, kas naerda või nutta.

Ma ei tulnud sellepärast ära, et mulle ei meeldiks enam muusika või selle õppimine või inimesed muusikakoolis, kuna ma tegelt fännan litsalt kõiki, kellega seal olin.. Lihtsalt 9's klass surub peale.
Ja isegi Mihklep ütles täna, et kahju, et ära läheme.. ja mul endal oli ka kahju. Kallistasin flööti niikaua, kuni selle ära pidin andma ja hetkel samuti pisarad silmas. Aga jah, kui ma peale 9'dat oma lemmiklinna ei saa, siis lähen ja lõpetan selle muusikakooli ära. Vot.

ARMASTAN JA IGATSEN ja luban, et hakkan kontserditel käima, vesistan teil seal galerii iga ruudu nurgani läbi.

-a

no, not again

No jälle mingi vahe sisse tulnud.. :S

Okay, igatahes, midagi märkimisväärset.. ah jaa, KONJU :D 

Et siis, eelmine reede käisime Konjus Heleri ja Kairitiga, suht lõbus ja fun olime. Alguses käisime Jõhvis ja ostsime süüa-juua. Peale seda saime autoga Konju, täpselt Heleri maja ette. Kui oleks bussiga tulnud ja sama rasked kotid, siis ma oleks poole maantee peale kokku varisenud vist. 

Kohe, kui sinna saime, hakkasime grillima ja sööma jne.. tegime idiootseid pilte ka vahepeal. Öö oli suhteliselt mõnus, eriti ei maganudki, vahepeal käisime Heleriga õues jalutamas ja pildistamas.

Ausalt ka, ma ei tea, mida ma üritasin.

Järgmine päev olime rannas õhtupoole, niisama. Mul õnnestus kukkuda pori-liiva-savi segusse ka, niiet suht mõnus. Veidi naersime mu üle, siis läksime kõndisime tagasi Heleri juurde. Veadsime põhimõtteliselt peaaegu kogu oma joogi ja söögi kaasa, sest..ei teagi miks, et ikka randa aeglasemalt jõuda eks ole. Aga tagasi jõudes olime niisama õues ja sees, õhtupoole käisime Heleriga saunas ja pärast seda vaatasime eurovisiooni.

Mudakoll olin. :D

Proovisin veest välja saada, ilma kividel libisemata vist.. 

Kairit vajus ära öösel, me Heleriga veel tegime riime ja naersime ja nii edasi. Hommikul hakkasime sättima ja koristama kohe, umbes kell 3 või mdiagi sellist läksime bussile. Sõitsime Jõhvi, Kairit läks koju, me olime Heleriga veel veidi Jõhvis, kuni Järvele ja siis koju. Tema jäi veel välja teistega, läksin koju flööti harjutama ja peale selle olin väsinud ka.

Üks parimatest nädalavehtustest, mõnus seltskond. 

 24.05 oli arvestus muusikakoolis, sain 4-'se, ise arvasn, et vaevu 3 tuleb ära. Hiljem läksime Liisbethiga minu poole, niisama naerma ja segased olema. Ma ei tea, tantsisin vist suht mööda tuba ringi ja vahepeal Liisu tõesti vaatas mind nagu alaarenenud metskitse aga noh, vahel võib. 

Hiljem saatsin ta ära ja siis läksin Hundi ja tema tuttavatega välja. Ma ei tea, naersin vahepeal nii, et kardan, et tõmbasin mingi paar sääske kurku omale, kuna sääskesid oli tapvalt lihtsalt. 

Ja nüüd olen kodus.. Kui täitsa täpselt võtta, siis mingi 10 tunni pärast peaksin Elise pool olema juba ja siis lähme õue. Võib-olla hüppan keemikutelt ka läbi, ei tea veel täpselt. :D 

:*

sest ma olen ahistaja Agnes. Eks ole. 

- A.